| | | | |
Главная страница / Интервью
Jelena Glebova väike maailm
Дата: 06.12.2009
Iluuisutaja Jelena Glebova on vaid 20aastane, kuid on juba neljakordne Eesti meister ning ta kuulub uisumaailma absoluutsesse tippu. Tema ülinaiseliku välise oleku taga peitub aga raudne iseloom, suur tahe ja kõrged sihid. See on ühtaegu intrigeeriv ja samal ajal hõrk kombinatsioon, mis ongi tõenäoliselt tema edu võti.
Selles väikeses hapras neius on rohkem tahtmist ja väge kui vaat et mõnel meeskonnatäiel mehepoegadel. Jelena teab, mida tahab, ja teab ka seda, kuidas oma sihte saavutada – sihikindla töö ja pühendumisega. Kuid neiu tõdeb, et kui uisusport tähendaks ainult “verd, higi ja pisaraid”, oleks ta selle ammu jätnud kus seda ja teist ning pühendunud näiteks disainiõpingutele. Kaks aastat tagasi oleks ta selle sammu peaaegu juba astunud, soovides astuda Euroülikooli moeerialale. Kuid pisut järele mõelnuna, ei suutnud Jelena oma suurimat kirge ja armastust – uisutamist – moeõpingutele siiski ohvriks tuua. Jelena teab, et kõike korraga ei saa ning tuleb teha valikuid.
Nii tuli ka erialavalikul ühendada meeldiv kasulikuga ja kaks aastat tagasi asus Jelena õppima Tallinna Ülikooli tantsujuhtimise erialale. Tagantjärele tõdeb ta, et see oli parim, mis juhtuda sai. Et aga oma loomistungi kuidagi ohjata, disainib Jelena kõik oma esinemiskostüümid ise ning tema loovus avaldub treener Anna Levandi sõnul selleski, et kavade kokkupanekul tahab neiu alati oma sõna sekka öelda ning vahel võib juhtuda, et hooaja lõpus on esialgset kava raske ära tunda. Jelena eesti keel on perfektne, kuid ta ei pea end mingiks integreerumise musternäidiseks, vaid ütleb, et õpib kõiki võõrkeeli isuga, sest tahab inimestest aru saada.
Alustades päris algusest: kuidas sa sattusid uisutamise juurde, Jelena?
Sattusin uisutamise juurde oma venna Ilja pärast – ta oli väiksena tihti haiglane ning arstid soovitasid emal valida mõni spordiala, mida saaks harrastada värskes õhus. Kuna emale meeldis väga iluuisutamine, pandigi Ilja uisutrenni. Kord emaga venna treeningut vaadates hakkasin manguma: mina tahan ka! Kuna olin aga liiga väike (tookord vaid nelja-aastane), pidin aastakese ootama, enne kui mind treeninggruppi võeti. Nii see algas, kuid ega ema ei planeerinud meist mõlemast tippuisutajat teha.
Kas kaks aastat vanem Ilja oli sinu jaoks tol ajal suur eeskuju?
Jah, muidugi – Ilja oli lapsepõlves mu täielik iidol! Tahtsin kõike teha nagu tema ja ega mulle ei meeldinud tookord mitte niivõrd iluuisutamine, kuivõrd tahtsin lihtsalt teha sedasama, mida temagi.
Seda, et sinus on märkimisväärselt südikust ja tahtmist, ilmnes juba siis, kui sa ise end Anna Levandil trenni palusid võtta.
Jah, me kohtusime juhuslikult spordipoes ning täpsuse huvides tuleb öelda, et esialgu tegi Annaga juttu siiski minu ema. Ma ei julgenud seda soovi esialgu välja öelda, kuid võtsin siiski oma julguse kokku ja mõtlesin, et saagu mis saab. Olin üllatunud Anna kiirest nõustumisest ja väga-väga õnnelik, kui ta mu oma trenni võttis.
Kuid tahtmisest üksi jääb väheseks. Mida see ala sportlaselt nõuab?
Kõigepealt – me oleme füüsiliselt sama tugevad nagu kõik teisedki sportlased, sest selleks et sõita ära oma neljaminutiline kava koos kõikide hüpete, piruettide, sammukombinatsioonide ning teiste keeruliste elementidega – see nõuab ikka väga palju jõudu. Vabakava võiks võrrelda viiekilomeetrise krossiga, kõigest väest joostes. Kuigi samas peabki meid vaadates tunduma, et kõik on hästi kerge ja lihtne, see ongi professionaalsus. Meiegi jookseme, hüppame ja teeme jõudu nagu näiteks kergejõustiklased, ning ma arvan, et kui meid panna koos võistlema, ega me palju alla ei jääks. Kuid panna kergejõustiklased jääle piruette tegema …
Kõrvalt vaadates näib, et sul tuleb jääl kõik kuidagi kergelt välja. Kui petlik see mulje tegelikult on?
Nii mõneski mõttes, sest ega minugi areng pole olnud väga kerge. Kuid samas, kui see kõik olnuks liialt raske, oleksin uisutamise ilmselt ammu jätnud. Võistlusspordis, eriti uisutamises, on nii palju häid külgi ja mu motivatsioon just selle alaga tegeleda on tõesti väga suur. Mulle meeldib uisutada – see on kogu mu elu! Ma ei kujuta isegi ette, mida ma teeksin, kui ma ei uisutaks – sest mingi teise spordialaga ma tegeleda ei tahaks. Uisutamine on minu jaoks praegu kõige tähtsam asi üldse.
Spordikauge inimene ei tea kuigi palju sellest tippiluuisutamise maailmast ja sellest, mis seal toimub.
Esiteks on pilt väga kirjuks läinud – aastakümneid valitsesid maailma iluuisutamist venelased, kes on ka praegu paarissõidus juhtpositsioonidel, kuid juurde on tulnud palju tugevaid Aasia riike: Jaapan, Hiina, Lõuna-Korea, ka ameeriklased on alati tugevad olnud.
Mis fännidesse puutub, siis ma ei taha kiidelda, kuid ma olen iluuisutamise maailmas palju kuulsam kui Eestis. Eestis on vähe neid, kes teavad minust või minu tegemistest, kuid maailmas on neid, kes iluuisutamise ning minu ja teiste uisutajate pärast võistlustelt võistlustele sõidavad, väga palju. Nad ei tea mitte ainult minu nime ja nägu, vaid ka seda, millised on mu kavad, missuguseid hüppeid ma teed, mida ma oskan ja suudan. Alati kingivad nad pärast võistlust kas lilli või suveniire ja on väga-väga toetavad. Eriti palju fänne on mul näiteks Jaapanis, tänavune Japan Open peeti 38 000 pealtvaatajaga uisuhallis – vaimustus oli seal ikka väga suur.
Unistad sa olümpiavõidust?
Ma ei tahaks rääkida mingitest konkreetsetest medalitest, teen lihtsalt oma tööd ja valmistun olulisteks võistlusteks. (2010. aastal toimuvad kahed tiitlivõistlused: Euroopa meistrivõistlused Tallinnas ja taliolümpiamängud Vancouveris – toim.) Minu siiras soov on eelkõige iga aastaga edasi areneda.
Oled sa võistluspäeval väga närvis?
Ei ole, võistluspäev on minu jaoks täpselt samasugune päev nagu treeningpäev, sest ma tean, et tegelikult pean ma tegema täpselt sedasama, mida trenniski. Ma talun võistluspinget väga hästi ja ma ei lülita sel päeval telefoni välja ega tee midagi muud kummalist.
Kuid uisutamine on samas väga subjektiive ala – kui raske on sul selle tõsiasjaga leppida?
Mul on kaks kava: vabakava ja lühikava ning iga kava eest saab kaks hinnet: tehnilise ja artistliku hinde ning just viimane on tõesti väga subjektiivselt hinnatav. On ju väga raske öelda, kas keegi tantsis ilusti või mitte. Kui kipun seda liialt üle elama, ütlen endale: “Rahune maha, Jelena!” Tõsi, olen vahel liialt impulsiivne …
Kellele sa toetud, kui emotsioonid tõesti üle pea käivad?
Ikka emale! Suhtlen nii ema kui ka vennaga Skype’i, MSNi ja SMSide kaudu.
Peres, kus on koguni kaks tippuisutajat, on medalisadu siiski paratamatu. Kas teil on kodus kombeks võite kuidagi eriliselt tähistada?
Mitte eriti, meil on nii, et kui kellelgi on tordiisu, siis pole selleks mingit põhjust ega medalit vaja – läheme poodi, ostame tordi ja pidutseme.
Reisid tõesti palju. Kas tagasitulek Eestisse sulle kohanemisraskusi pole hakanud tekitama?
Kuigi kodus on alati hea olla ja oma voodi on kõige parem, meeldib mulle väga reisida. Vaevalt olen ühelt võistluselt naasnud, kui juba mõtlen järgmistele. Mul pole mingeid kohanemisraskusi, kuid meie ilmaga on küll üha raskem harjuda.
Kui pingelised on sinu n-ö tavalised päevad, kui oled Eestis?
Hommikul kell 8.15 algavad ülikoolis loengud, seejärel lähen trenni, siis tagasi ülikooli ning lõpuks õhtusesse trenni, mis kestab kaheksani ja alles pärast seda jõuan koju. Mu ainus vaba päev on pühapäev, laupäev on n-ö poolvaba.
Ja mida sa sel päeval kõige meelsamini teed?
Kõigepealt ma magan nii kaua, kui ma tõesti magada tahan – isegi kuni kella 12ni! Iga kord võib olla erinev soov, mida ma teha tahan, kuid vabal päeval luban endale tõesti kõike. Tallinnas on palju kohti, kus käia, ja kuna ma armastan väga šopata, käin tihti ka ostukeskustes. Kuigi käin ka klubis, on kõige toredamad peod ikka pärast võistlusi koos sportlastega.
Kas potentsiaalseid kavalere tiirutab sinu ümber palju?
Jah, ikka tiirutab. (Jelena muigab seda öeldes salapäraselt.)
Ja süda on juba mõnele välismaisele “jääprintsile” ära kingitud?
Jah.
Kui rääkida n-ö kõige lubamisest, siis on iga sportlase puhul oluline õige toitumine ja kehakaal. Kas ka sinul?
Muidugi pean minagi jälgima, mida ja kui palju söön. Tean täpselt sedagi, kui palju võin süüa šokolaadi, mida ma väga armastan. Mulle meeldivad ka väga pannkoogid ja kõige suuremad lemmikud on kõik eestimaised piimatooted: kohupiimakreemid, jogurtid, pudingud, kohukesed.
Kui tähtis on üldse uisutaja välimus?
Väga tähtis! Meil on loominguline ala ja esteetilisus on väga oluline. Tipptasemel tegijatel on kõrval nii palju inimesi, kes annavad sellekohast nõu, kuid kõige parem on, kui sportlane saab ise aru, mis kõlbab, mis mitte.
Suur osa sellest esteetikast peitub võistluskleidis, kas on nii?
Jah, muidugi, ning kuna võistluskleidiga ei lähe ma mitte poodiumile kõndima, vaid võistlema, peab see olema eelkõige väga mugav – õhkkerge, et sellega oleks kerge hüppeid teha, venivast materjalist, et see ei takistaks jääl liikumist ning pükste osa on alati kleidiga kokku õmmeldud. Kleidi materjal ei kaalu peaaegu mitte midagi (selle aasta lühikava kleit kaalub 100 g, vabakava oma 300 g), samal ajal kui uisud kaaluvad kokku paar kilo. Kleit peab harmoneeruma kava ja kandja isiksusega. Lahenduse uudsus, hea disain ja sobivus kandjaga annavad palju juurde.
Oma kleitide disaini mõtled sa ise välja – kust ammutad ideid?
Olen suur moehuviline ka elus, mitte ainult spordis, ja osalen alati oma kleidi loomises. Selle idee saab alguse kava muusikast. Mõtisklen alati põhjalikult selle üle, lappan moeajakirju ning kui idee on selge, hakkan materjale otsima. See ongi tavaliselt kõige aeganõudvam periood. Siis lähen oma õmbleja, Larissa Serebrijani juurde ja tema teeb kleidi paari nädalaga valmis. Kaks algava hooaja kleiti läksid koos materjali, suure hulga Swarovski kristallide ja õmblemisega koos maksma ümmarguselt kaheksa tuhat krooni. Ühte kleiti kannan niikaua, kuni tantsin seda kava (tavaliselt aasta) ja seejärel on võimalus need maha müüa. Kuid oma viimaste aastate lemmikkleite ma ei raatsi müüa.
Suurest huvist moe ja disaini vastu astusid isegi Kunstiakadeemia moeerialale. Lõpuks jõudsid siiski veendumusele, et tantsueriala on sinu jaoks see kõige õigem.
Jah, ja ma arvan, et see oli mu saatus, et ma Kunstiakadeemiasse sisse ei saanud. Minu tööd ja joonistused küll meeldisid õppejõududele, kuid nad ütlesid, et kuna tegelen nii aktiivselt spordiga, ei ole võimalik neid kaht selles koolis ühendada. Ma väga pikalt ei kurvastanudki.
Kuna olen ka suur keeltehuviline ja minu jaoks on võõrkeeled kerged, niisamuti ka matemaatika, olen ma väga rõõmus, et Tallinna Ülikoolis on nii palju valikaineid. Keeltest valisin peale inglise keele, mida ma juba paris hästi oskan, ka prantsuse keele. Kuna reisin palju, tahan ma alati aru saada, mis kusagil toimub, ja ma tahan inimestega suhelda. Uisumaailmas on nii, et kui sa valdad juba vene ja inglise keelt, siis saad 80% ulatuses inimestest aru. Kuid mina tahan ka ülejäänutest aru saada!
Sinu perekondlikud juured ulatuvad ühest ilma otsast teise. Kuidas jõulusid tähistate?
Midagi erilist me ei tee, kuid jõulusid tähistame nii, nagu on Eestis kombeks. Kuna minu emapoolne vanaema ja tädi elavad Soomes, siis käisime varem jõulude ajal ikka seal ning see oli väga tore, kui terve suguvõsa kokku sai. Mul on üldse olnud väga õnnelik lapsepõlv.
Jõulusoove mõtlevad ka täiskasvanud – on sul need juba valmis?
Ma sooviksin hästi esineda Euroopa meistrivõistlustel ja olümpial, kuid mingitest konkreetsetest medalitest ma ei taha rääkida. Samuti tahaksin, nagu eelmiselgi aastal, saada jõuludeks kutset Courcheveli jää-show’le.
Lugu ilmus Marie Claire’i 2009. aasta detsembrikuunumbris.
Riina Luik, MarieClaire
| | |
